Kalevipoeg
SOOVITUSEKS
Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistese põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.
Ärkage, hallid muistena healed!
Sõudke salasõnumida,
Parema päävade pajatust,
Armsama aegade ilust.
Tule sa, lauliku-targa tütar!
10Jõua Endla järve'esta;
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiuksid silitasid.
Võtkem tõe voli, vanad varjud!
Näitkem kadunud nägusi,
Vahvama meeste ja nõidade
Kalevide käikisida.
Lendagem lustina lõune'ela,
Paari sammu põhja poole,
Kus neid kasusi kanarpikus,
20Võsu õitseb võõral väljal.
Mis mina kodu nurmelt noppind,
Kaugelt võõral väljal künnud,
Mis mulle toonud tuulehoogu,
Laened lustil veeretanud;
Mis mina kaua kaisula kannud,
Põues peidula pidanud,
Mis mina kaljul kotka pesas
Ammust aega hellast haudund:
Seda ma lauluna lõksutelen
30Võõra kuulijate kõrva;
Armsamad kevadised kaimud
Varisenud mulla alla,
Kuhu mu lustina lõõritusi,
Kurvastuse kukutusi,
Ihkava meele igatsusi
Koolja kuulmesse ei kosta.
Üksina lindu laulan ma lusti,
Kukun üksi kurba kägu,
Healitsen üksi igatsusi,
40Kunni närtsin nurmedela.
— Friedrich Reinhold Kreutzwald